Kodukeemia ohutu kasutamine: Kuidas peaks lõhnama tõeliselt puhas pind?
Kaasaegses kodus kiputakse puhastusvahendeid käsitlema justkui süütute seebilahustena, mida võib muretult igale pinnale kanda, omavahel segada või teise ainega üle loputada. Tegelikkuses võib selline hooletu suhtumine tuua kaasa tõsiseid tagajärgi, näiteks kahjustada kodu pindu, ohustada lemmikloomi või seada ohtu enda ja pereliikmete tervis. Krausberg Eesti teenindusjuht Urve Vanker selgitab, kuidas puhastuskeemiat kasutada nii, et need oleksid ühtaegu tõhusad ja turvalised.
Kodukeemia valimine on oluline, kuid sama tähtis on osata seda õigesti kasutada. Sageli arvatakse ekslikult, et mida tugevam kemikaal, seda parema tulemuse see annab. Tegelikult võib ka kõige kontsentreeritum aine vale tehnika korral mustuse alles jätta ning samal ajal kahjustada tervist. Kui värviteoorias võib värve omavahel segada, siis puhastuskeemia puhul võib selline katsetamine lõppeda ohtlike reaktsioonidega. Just seetõttu rõhutab Krausbergi teenindusjuht Urve Vanker, et puhastuskeemiaga tuleb ümber käia teadlikult ja ettevaatlikult.
Puhtus ei lõhna!
Üks levinumaid vigu puhastamisel on kodukeemia üledoseerimine. Kui puhastusvahendit pannakse liiga palju või kasutatakse valet tehnikat, jäävad puhastusvahendi jäägid pindadele. Need võivad edasi kanduda riietele, nahale ja hingamisteedesse ning muuta pinna ise kergelt kleepuvaks, mis omakorda tõmbab mustust kiiremini ligi. Mõistlik oleks kasutada kodukeemiat mõõdukalt, kindlasti lasta sellel mõjuda ning eemaldada kõik jäägid põhjalikult.
Paljud inimesed seostavad puhtust tugeva lõhnaga ja arvavad, et kui ruumis pole tunda puhastusvahendi lõhna, pole ruumi piisavalt puhastatud. Seda tuleb ette ka professionaalses koristuses, kus klient tunneb end kindlamalt alles siis, kui ruumis on tunda puhastusvahendi aroomi. Tegelikult on tõeliselt puhas pind aga lõhnatu. Sidruni- või lillelõhn võib tunduda värske, kuid viitab hoopis sellele, et kemikaali pole pinnalt täielikult eemaldatud.
Kodukeemia põhitõed
Keerulisemate plekkide ja mustuse puhul kipuvad inimesed sageli puhastusvahenditega liialdama – eriti siis, kui tegemist on kõrbenud rasva, katlakivi või vannitoa bakteririkaste aladega. Tegelikult on tänapäevane kodukeemia loodud just selliste olukordade jaoks ning toimib hästi siis, kui seda õigesti doseerida, mitte omavahel segada ja kasutada sobivat puhastustehnikat. Nii saab enamikust probleemidest jagu ilma liigse kemikaalikoguseta.
Urve Vankri sõnul on koduses keskkonnas kõige riskantsem valgendiga hooletu ümberkäimine. Kui see satub kokku teiste kemikaalidega, võivad tekkida tervist kahjustavad ühendid, näiteks kloramiingaasid, mis tekivad valgendi ja ammoniaagi reageerimisel.
Kõrbenud rasva eemaldamiseks on parim kasutada vahutavat puhastusvahendit ja leotamine. Küürimise tugevus tuleb valida vastavalt pinnale, sest liiga jõuline hõõrumine võib pinda kahjustada ja muuta selle tulevikus kiiremini määrduvamaks. Vaht toimib hästi, kuna selle sees toimub aluselise ja happelise aine reaktsioon, mis aitab mustust lahti tõsta. Sama põhimõte ja reaktsioon kehtib ka koduste vahendite puhul, nagu söögisooda ja sidrun.
Aluseliste ja happeliste ainete toimimise mõistmine on tõhusa puhastamise juures üks olulisemaid teadmisi. Kuigi teema sisaldab palju detaile, saab Urve Vankri sõnul põhimõtted lihtsustatult kokku võtta nii: rasvane või mineraalne mustus, näiteks katlakivi, allub kõige paremini happelistele puhastusvahenditele. Seevastu happelise päritoluga määrdumis tnagu näiteks veiniplekid, aitab eemaldada aluseline aine, näiteks sooda.
Keemiline faktor on aga vaid üks osa puhastusprotsessist. Sama olulised on ka niisutamine, mehaaniline töö, piisav toimeaeg ja sobiv temperatuur. Kõiki neid tegureid tuleb osata õigesti kombineerida, et tulemus oleks tõhus ja ohutu.
Loe rohkem postimehe artiklist.
